130 aastat Põltsamaa mesinike ühistegevust
Tänavu möödub 130 aastat sellest, kui sai alguse Põltsamaa kandi mesinike koostöö ja kogemuste vahetamine. Nimelt loodi 1889. aastal Põltsamaa Eesti Põllumeeste Selts, kuhu kuulusid mõistagi ka mesilasepidajad.
Ka raamatutarkust said mesinikud ammutada õige pea, sest 1896. aastal ilmus Tartus Mats Tõnissoni raamat „Mesilaste kasvatus“. Juba 1898. aastal asutati Viljandimaa Aianduse ja Mesinduse Selts – nagu teada, kuulus ka Põltsamaa kihelkond Viljandi maakonda.
Viljandi selts võttis ülesandeks korraldada aianduse ja mesinduse kursusi ning jagada kooskäimiste ja arutelude kaudu teadmisi. Kursuste käigus külastasid seltsi liikmed parimaid aedu ja mesilaid ning põhirõhk oli praktiliste võtete tundmaõppimisel ja tutvustamisel. 1899. aastal asutati Viljandi Mesilastepidajate Selts, kuhu kuulus alguses 50–60 aktiivset liiget.
Uue sajandi alguses otsustati Põltsamaalgi moodustada omaette selts. 115 aastat tagasi, 1904. aastal trükiti Põltsamaal J. Vasara trükikojas ära Liivimaa kubermangu Põltsamaa Mesilastekasvatuse Seltsi põhikiri, milles olid kindlaks määratud seltsi eesmärgid, õigused ja kohustused.
Foto: 1904. aastal asutatud Põltsamaa Mesilastekasvatuse Seltsi „põhjuskiri“
Põltsamaa selts koondas Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Kursi, Äksi, Laiuse ja Palamuse kihelkonna mesinikke – nii kuulus selle alla ka üksjagu Põhja-Tartumaad. Seltsi eesmärk oli tutvustada ja edendada mesilasepidamist ning levitada mesindusalast kirjandust. Liikmeks võisid astuda kõik piirkonna täiskasvanud elanikud, kellel polnud kohtu seatud kitsendusi.
Põhikirjas oli muu hulgas kindlaks määratud, et
- seltsile valitakse aastakoosolekul auliikmed, kaastöölised ja kirjasaatjad;
- seltsi liikmele on sisseastumismaks 50 kopikat ja aastamaks 1 rubla;
- auliikmeteks saavad olla mesindusele erilist kasu toonud isikud ja neid liikmemaksuga ei koormata;
- kõigil liikmetel on õigus osaleda seltsi koosolekutel ja võtta osa hääletamisest;
- seltsi aastakoosolekul valitakse salajasel hääletusel kolmeks aastaks eestseisus, kuhu kuuluvad esimees, esimehe abi, kirjatoimetaja ja kassahoidja;
- tähtsate küsimuste langetamiseks – põhikirja muutmiseks, seltsi asutuste avamiseks või kinnipanemiseks, laenude võtmiseks, liikmete väljaheitmiseks ja auliikmeks valimiseks – pidi kohal olema vähemalt kümme au- ja põhiliiget ning neist vähemalt 2/3 hääletama poolt;
- seltsi koosolekuid tuli korraldada vähemalt kümme korda aastas;
- tegevuse võis lõpetada üldkoosoleku otsusega, kuid selleks pidi hankima kuberneri ja Põllutööde ja Riigivara Ministeeriumi loa.
Kogu seltsi kirjavahetus pidi toimuma vene keeles.
Asutamise aastal oli seltsil 24 liiget:
õigeusu kirikuõpetaja Vassili Ink
rahukohtunik Skrobonski
nooremabiline Tatarinov
Otto Krause
Mihkel Ilmjärv
Jaan Rudi
Jaan Luga
Martin Luu
Tõnu Kutsar
Jaan Ilmjärv
Jaak Palm
Johann Kärk
Mihkel Pung
Mart Metser
Juhan Mein
Jakob Jansen
Johann Sova
Jüri Rump
Theodor Brafmann
Aleksei Pattak
Johannes Andreson
Karl Kuik
Peeter Peters
Juhan Miller
Mart Jürgenson
Jüri Vaimel
Anton Anson
Foto: Liikmete venekeelne nimekiri
Põltsamaa mesinduse eestvedajad
Seltsi asutajad olid aktiivsed ühiskonnategelased. Näiteks Tõnu Kutsar (1865–1942) oli aastatel 1886–1931 Uue-Põltsamaal õpetaja ning osales elavalt seltsielus. Ta oli aastaid Põltsamaa Põllumeeste Seltsi juhatuse liige, abiesimees ja kirjatoimetaja, üks Põltsamaa Ühispanga asutamismõtte algatajaid, Põltsamaa Majandusühisuse asutajaid ja kauaaegne esimees, Põltsamaa Ühispanga nõukogu liige, üks Põltsamaa Õpetajate Kooperatiivi asutajaid ja selle esimees alates 1920. aastast, Uue-Põltsamaa Tulekindlustuse Seltsi asutajaid ja asjaajaja 1897. aastast, Põltsamaa Ühispiimatalituse asutajaid ja juhatuse liige, Põltsamaa muusikakoori asutajaid jne.
Foto: Üks seltsi asutajatest Tõnu Kutsar
Juhan Mein (1859–1912) oli Uue-Põltsamaa Mällikvere mõisavalitseja. Ta juhatas Annikvere segakoori, oli 1892–1898 Annikvere külakooli õpetaja ning alates 1892. aastast Eesti Aleksandrikooli lauluõpetaja, samuti saksa meeskoori asutaja. Pärast M. A. Wilbergi juhatas ta Põltsamaa segakoori, kelle viis ka laulupidudele ja kellega saavutas võistulaulmistel auhinnalisi kohti.
Foto: Juhan Mein (keskel) Põltsamaa segakooriga
Martin Luu (1876–1964) oli Kaavere vallast pärit teenekas rahvapärimuse koguja. Ta õppis aastatel 1888–1892 Eesti Aleksandrikoolis ning hiljem oli Aidus kooliõpetaja, Kurista tuletõrjeseltsi asjaajaja ning Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi kirjatoimetaja. 1906. aastal läks Venemaale, et mitte jääda karistussalkade kätte, kuid naasis ning töötas aastatel 1918–1925 Harjumaal vallasekretärina.
Kõige tuntum tegelane Põltsamaa seltsi asutajaist on vaieldamatult kauaaegne advokaat ja poliitik Mihkel Pung (1876–1941). Umbusi külas sündinud Pung oli Riiginõukogu esimees ja Eesti Panga president, Riigikogu IV ja V koosseisu liige, Rahvuskogu teise koja esimees, majandusminister ja välisminister ning poliitikute klubi Centum asutajaliige. Ta oli abielus Konstantin Pätsi õega.
Foto: Mihkel Pung
Põltsamaa aktiivsetest mesindustegelastest väärib veel meenutamist Evald Liiv (snd 1906), kes oli Vana-Põltsamaa usaldusmesinik. Energilise eestvedajana suutis ta ära organiseerida pea kõik oma ümbruskonna mesinikud.
Adaveres on sündinud Eesti mesinduse suurkuju Mart Reinik (1862–1940), kes töötas kooliõpetajana ka Põltsamaal. Mesinikuks hakkas ta 1901. aastal. Reinik oli üks Eesti Aianduse ja Mesinduse Keskseltsi asutajaid ja kauaaegne juhatuse liige, samuti Tartu Aianduse ja Mesinduse Seltsi esimees. Ta korraldas mesinduskursusi, pidas loenguid ja andis välja temaatilisi kirjutisi.
Põltsamaa mesinduseluga oli seotud ka tuntud mesinik ja katsetaja Elmar Arak (1918–1989). 1946.–47. aastal töötas ta mesinikuna Taimekasvatuse Instituudi Polli filiaalis, oma parimatel loome- ja töömeheaastatel oli aga seotud Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi mesilaga. Arakul olid suhted Soome mesindushuvilistega. Kuni oma elu viimaste päevadeni tegi ta väsimatult katseid uute mesilasrasside, eri tüüpi tarude ja erisuguste taruraamidega
Eesti mesinduse kiire areng
- aastal töötasid Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmed välja Tartu taru. 1912. aastal nimetati Eestimaa Mesilastekasvatajate Selts ümber Eestimaa Mesilastekasvatuse ja Aiatöö Seltsiks. Pärast Eesti Vabariigi sündi kasvas maareformi tulemusel talude arv ja hoogustus ka mesinduse areng.
Kirjade järgi oli Eestis mesilasperesid
- aastal 14 573,
- aastal 45 000,
- aastal 51 000 ja
- aastal 105 700.
- aastal arendas Eesti Aianduse-Mesinduse Keskseltsi komisjon (kuhu kuulus ka Mart Reinik) välja Eesti taru. Aluseks võeti laialt levinud Tartu taru raami mõõtmed (400 × 250 mm), kuid pesaruum oli mahukam – 16 raami ja üks toppega otsasein puudu. Ära oli jäetud sahtelpõhi ning suur otsaluuk asendatud madala luugiga.
Kuusalu jaoskonnaarsti Ernst Koppeli (1894–1959) algatusel loodi 1933. aastal Mesilaste Tõuaretajate Selts, mis ühendas üle 3000 mesiniku. 1934. aasta kogumikus „Eesti arvudes“ on kirjutatud: „Mesilaste pidamine on iseseisvuse aastatel levinud järjekindlalt. Kui 1922. a oli mesiperede arv 21,5 tuhat ja meetoodang 107,5 tn, siis 1933. a mesiperede arv tõusis juba 54,2 tuhandele ning meetoodang 423 tonnile. Mesilastepidamises on ikka rohkem levinud pakktarude asemel raamtarud, nii et 1933. a juba umbes 50 tuhat peret peeti raamtarudes.“
- aastal vurritati Eestis mesilaspere kohta välja keskmiselt 6,7 kg mett.
Teise maailmasõja aastatel paljud mesilad hävisid ja statistika järgi oli 1945. aasta kevadeks Eestis alles kõigest 20 000 mesilasperet.
Pärast teist ilmasõda
- aastal alustas tööd Polli Aianduse-Mesinduse Uurimise Instituut, kus sai osakonnajuhatajaks Jaan Roots juunior. Hävinud mesindust hakati taaselustama ja 1955. aastaks oli Eestis juba 65 000 mesilasperet. Et metsamaadel kasvas rikkalikult meetaimi, hakati mesindusega riiklikult tegelema ka metsamajandites.
Eesti Aianduse-Mesinduse Seltsi Tartu osakonnas töötati 1958. aastal välja 24–25 kärge mahutava pesaruumiga moderniseeritud taru, mida selts ka 1962. aastal korraldatud näitusel esitles. See Eesti taru tüüp on siiani Eesti mesilates kõige rohkem levinud. („Eesti meeraamat“ 2007.)
- aastal tabas mesindust varroatoosi tõttu tagasilöök. Nii oli 1984. aastal Eestis 48 000 ja 1987. aastal 33 000 mesilasperet.
Põltsamaa mesinduse uus elu
Pärast Eesti Vabariigi taastamist asutati 1991. aastal mitmel pool Eestis uued mesinike ühendused ja aasta hiljem taastati ka Eesti Mesinike Liit.
Põltsamaal arendati mesindust hoogsalt ETK Tehastes ja jätkati ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis.
- aasta 12. augustil toimus Pisisaare külas Kubja talus Põltsamaa mesinike teabepäev, kus arutati Põltsamaa Mesinike Seltsi taasasutamist. Kohal oli 28 mesinikku. Sama aasta 4. oktoobril kinnitati seltsi põhikiri ja valiti juhatus.
Põltsamaa Mesinike Seltsi põhieesmärk on panustada ühise tegevuse kaudu mesinduse arendamisse Põltsamaa piirkonnas ja selts on olnud toimekas. Paljuski tänu eestvedajale Ain Seederile on korraldatud rahastuse ja toetuse Mesindusprogrammi raames ja PRIA Leader kaudu ning läbi selle ellu viidud arvukalt koolitusi ja õppekäike. Teadmisi on omandatud mee tootmise, töötlemise ja turunduse valdkonnas ning õppimas käidud nii Eesti kui ka teiste maade mesinike juures. Kohalikke meetooteid on turustatud ühistel laadaväljapanekutel.
Suviti on korraldatud õppe- ja teabepäevi Kubja talus ning suuremates mesilates üle Eesti. teabepäevadel on lektoriteks nii mesinikud ise kui ka muude mesinikke huvitavate alade esindajad, mõnikord on kohal ka mesindustarvete müüjad ja kärjepõhjade vahetajad.
- aasta kevadel korraldati Mart Reiniku 150. sünniaastapäeva puhul Põltsamaa kultuurikeskuses suur näitus, kus tutvustati mesindusinventari ja sai vaadata Jüri Luguse mesindusfotode näitust.
- aastal tähistas Põltsamaa Mesinike Selts oma 10. aastapäeva. Sel puhul valmis film seltsi tegevusest ja üritustest kümnendi jooksul ning tänukirjade ja meenetega tunnustati teenekaid mesinikke.
Igal sügisel korraldab selts Põltsamaa parima mee konkursi.
Sügisestel teabepäevadel koguvad kohalikud mesinikud mett lasterikaste perede toetuseks.
2018 asta lõpus seltsi liikmed ja kaugemalt mesinikud annetasid heategevuseks mett. Kokku saadi heategevuseks rekord kogus mett 109 kilo.
Põltsamaa piirkonnas on mesindus populaarne ja näib üha hoogu koguvat. On nii suuri mesilaid kui ka arvukalt väikesi hobimesilaid. 2019. aasta alguses oli Põltsamaa Mesinike Seltsil üle 70 liikme.
